
Punane kedriklest - kahjustus ja bioloogiline tõrje
Punase kedriklesta (Tetranychus urticae) tõrjeks kasutatakse röövlesti Phytoseiulus persimilis ja Ambyseius californicus.
Punane kedriklestlink
Punane kedriklest armastab kuumi ja kuivi keskkonnatingimusi ning kahjustab väga paljusid taimeliike. Ta paljuneb soodsate tingimuste korral väga kiiresti, põhjustades taimedele vähese ajaga korvamatut kahju.
Punase kedriklesta tõrjel on väga oluline kahjuri varajane avastamine ja bioloogilise tõrje ennetav kasutamine. Selleks kasutatakse peamiselt kahte erinevat röövlesta:
- Phytoseiulus persimilis
- Ambyseius californicus
Bioloogilise tõrje suur eelis on võimalus hoida kahjurite arvukus kontrolli all ilma tavapärase keemilise tõrje pideva kasutamiseta. See sobib hästi integreeritud taimekaitsesse ning on eriti oluline mahetootmises.
Kuidas punast kedriklesta ära tunda?link

Täiskasvanud punased kedriklestad on 0,3-0,5 mm pikkused. Talvituvad või uutele peremeestaimedele levima valmistuvad lestad on punased.
Enamuse ajast on ta roheline, rohekaskollane või peaaegu läbipaistev. Ainult talvituma suunduvad ja kevadel diapausist ärganud lestad või uutele peremeestaimedele levima valmistuvad lestad on punased.
Tavaliselt võib punase kedriklesta kehal näha kahte tumedat laiku, mis on jääkainete kogumikud. See iseloomulik tunnus puudub aga äsja koorunud arengujärkudel.
Punane kedriklest koob taimedele ka ämblikuvõrku.
Punase kedriklesta tekitatud kahjustuslink
Punane kedriklest kahjustab taimi, imedes taimerakkudest mahla. Imemise jäljed on nähtavad lehe pealmisel pinnal kollakate täppidena (tühjad taimerakud). Kahjustuse süvenedes täpid suurenevad kahvatuteks, klorootilisteks, kogu lehte katvateks laikudeks.
Õrn võrk, mida kedriklest koob, kaitseb mune ja kolooniaid ning aitab kahjuril levida varrelt varrele ja ühelt taimelt teisele.
Punased kedriklestad esinevad sageli kolooniatena (peamiselt lehtede alumisel küljel), piirdudes leviku alguses ühe või paari taimega.
Bioloogia: punase kedriklesta arenglink
Emane punane kedrilest elab umbes 50 päeva ning muneb selle aja jooksul 100-130 muna lehe alumisele küljele, kus need on võrguga kaitstud. Punase kedriklesta areng munast täiskasvanuks kestab vaid 8-10 päeva (25°C).

Punase kedriklesta populatsioon võib soodsates tingimustes kahekordistuda 2-4 päevaga tänu lestade kiirele elutsüklile ja suurele sigivusele. Sügisel toob päevade lühenemine ja temperatuuri langus kaasa oranžikas-punaste emaste (viljastatud) isendite ilmumise, kes elavad talve üle puhkeolekus.
Puhkeolekus lestad taluvad hästi pestitsiide ja madalaid temperatuure. Kevadel puhkeolekust ärkavad emased muneva taimedele. Kui temperatuur on pidevalt vähemalt 25°C, siis ei lähe lestad puhkeolekusse.
Kui punaseid kedriklesti sügisel kasvuhoonest ei tõrjuta, siis tekitavad nad järgmisel suvel taimedel probleeme 10-14 päeva pärast seda, kui kasvuhoonet hakatakse kütma ja temperatuur tõuseb 18-20 kraadini.
Punasele kedriklestale on soodne, kui suhteline õhuniiskus on 30-40%. Kui suhteline õhuniiskus on üle 85-90%, munevad emased vähem, vastsejärgu läbimise kiirus aeglustub ja nende suremus tõuseb.
Punase kedriklesta bioloogiline tõrjelink
Bioloogilise tõrje puhul annab parima tulemuse ennetav tegevus ja punase kedriklesta varajane avastamine. Piserda taimi peenepiisalise pihustiga enne kasurite levitamist.
Kasurite täpne kasutuskogus sõltub kasutatavast tootest ja olukorrast ning selle puhul tuleb järgida kasuri tarnija kasutusjuhendit.
Phytoseiulus persimilis

Phytoseiulus persimilis on röövlest, keda kasutatakse kedriklestade (sh punane kedriklest) tõrjeks.
Phytoseiulus persimilis´e toiduks kõlbavad kõik erinevad kedriklesta arengujärgud, kuid ta toitub ainult kedriklestadest ning ei suuda elada kaua ilma toiduta.
Röövlest Phytoseiulus persimilis on tõhus, kui temperatuur pole liiga kõrge. Kui temperatuur tõuseb üle 30 °C ja õhuniiskus langeb alla 60%, tasub appi võtta röövlest Amblyseius (Neoseiulus) californicus.
Phytoseiulus persimilis puistatakse koos kandeainega otse taimede lehtedele.
Ambyseius californicus

Ambyseius (Neoseiulus) californicus on röövlest, keda kasutatakse punase kedriklesta ennetavaks tõrjeks või kui kahjureid on vähe. Kahjurite suure arvukuse korral röövlesta A. californicus kedriklesta tõrjeks ei kasutata.
Areng on kõige parem soojades ja niisketes tingimustes, kuid Amblyseius californicus saab hakkama ka madalama õhuniiskuse korral (40-60% ja 10-40°C juures). Suurem õhuniiskus on vajalik kõrgemate temperatuuride korral.
Kasurit võib sõltuvalt tootest kasutada taimedele puistatava materjalina või taimedele paigaldatavate kasvatuskotikestena, millest röövlestad levivad järk-järgult kultuurile.
Millist kasurit punase kedriklesta tõrjeks valida?link
Vali Amblyseius (Neoseiulus) californicus:
- kui temperatuur tõuseb kasvuhoones üle 30 °C ja õhuniiskus langeb alla 60%
- kedriklestade ennetavaks tõrjeks, kui taimedel ei ole veel kahjureid või nende kahjustusi näha
Vali Phytoseiulus persimilis, kui:
- märkate taimedel esimesi kedriklesti või nende kahjustusi
Kui kedriklestade paljunemiseks on soodsad tingimused (kõrge temperatuur ja madal õhuniiskus), siis on soovitatav kasutada kahte röövlesta koos.
Punase kedriklesta seire ja ennetaminelink
Alusta bioloogilist tõrjet ennetavalt või esimeste kahjurite ilmumisel.
Kahjuri varajaseks avastamiseks kontrolli taimi regulaarselt (nt aseta valge paberileht taime alla ja raputa kergelt taime). Pööra eriti tähelepanu vanematele ja keskmise vanusega lehtedele.
Taga taimedele optimaalsed kasvutingimused (õhuniiskus, temperatuur), kastmine ja väetamine. Punast kedriklesta esineb sagedamini just stressis taimedel ning vanematel või keskmise vanusega lehtedel keskroo lähedal.
Hävita umbrohud kasvuhoonest ja lähiümbruses ning eemalda taimejäätmed kasvuhoonest ja selle lähedusest.
format_quoteBioloogilise tõrje seisukohalt on oluline avastada punane kedriklest võimalikult vara. Kui kahjustus on juba ulatuslik ja populatsioon väga suur (taimedele on tekkinud võrgud), on bioloogilise tõrjega alustamiseks hilja, sest soovitud tõrjetulemust ei ole enam võimalik saavutada.
Hea tõrjeprogramm põhineb põhimõttel: seire → varajane avastamine → röövlestad → tulemuse regulaarne hindamine → tõrje kordamine



