Ripslased – kahjustus ja bioloogiline tõrje

Täiskasvanud ripslased on tavaliselt umbes 1–2 mm pikkused saleda kehaga putukad. Täiskasvanutel on kaks paari kitsaid tiibu, mille servades paiknevad iseloomulikud pikad ripsmekarvad.

Ripslaste värvus sõltub liigist ja arengujärgust ning võib varieeruda kollakast ja helepruunist kuni tumepruuni või peaaegu mustani.

Ripslasi võib sageli leida õitest, noortelt lehtedelt, kasvupunktidest ja lehtede alakülgedelt. Nende väiksuse ja kiire liikumise tõttu võib kahjur jääda enne nähtava kahjustuse tekkimist märkamatuks.

Kalifornia ripslane

Kalifornia ripslane on üks olulisemaid kasvuhoonekultuuride ripslasi. Kahjur võib peituda õites, pungades ja teistes raskesti ligipääsetavates taimeosades.

Lisaks otsesele kahjustusele on oluline arvestada, et mõned ripslaseliigid võivad levitada taimeviiruseid.

Tubakaripslane

Tubakaripslane on välimuselt kalifornia ripslasega sarnane ning liigiti määramine võib vajada täpsemat vaatlust.

Tubakaripslane kahjustab paljusid köögivilja- ja dekoratiivkultuure ning võib soodsates tingimustes kiiresti paljuneda.

Echinothrips americanus

Echinothrips americanus kahjustab paljusid kasvuhoonetes kasvatatavaid taimi. Teda võib esineda näiteks jõulutähel, lemmaltsal, diifenbahhial ja hibiskusel, aga ka paprikal, kurgil ja baklažaanil.

Liigi eripäraks on see, et kogu areng munast täiskasvanuni võib toimuda taimel. Ka nukkumine toimub enamasti lehtedel, mitte kasvupinnases.

Täiskasvanud isendid on tumedad, segmentide vahel võib esineda oranžikat pigmentatsiooni. Tiivad on tumedad, kuid nende alusel on iseloomulik hele piirkond.

Kasvuhoones tasub jälgida ka umbrohtusid, sest need võivad olla ripslastele alternatiivseteks peremeestaimedeks.

Parthenothrips dracaenae

Parthenothrips dracaenae kahjustab peamiselt dekoratiivtaimi ning teda võib leida eriti tugevamate lehtedega taimedel, näiteks draakonipuudel ja palmidel.

Täiskasvanud ripslane on kuld- kuni pruunika värvusega ning tema heledamatel tiibadel esinevad tumedamad vöödid.

Kahjustuse tagajärjel tekivad lehtedele tüüpilised hõbedased laigud, tugevama kahjustuse korral võivad lehed pruunistuda.

Ripslased kahjustavad taimi oma pistmis-imemissuistega, vigastades pindmisi taimerakke ja imedes nende sisu.

Tühjaks imetud rakud täituvad õhuga ning kahjustatud piirkond muutub heledaks või hõbedaselt läikivaks. Hõbedaste laikude juures võib sageli näha väikeseid musti täppe – ripslaste väljaheiteid.

Tugeva kahjustuse korral võivad:

• lehed kolletuda ja kuivada;
• taime kasv pidurduda;
• noored lehed ja võrsed deformeeruda;
• õite ja kroonlehtede kvaliteet halveneda;
• viljade pinnale tekkida kahjustusi;
• dekoratiivtaimede kaubanduslik väärtus väheneda.

Lisaks otsesele imemiskahjustusele on osa ripslaseliike olulised taimeviiruste levitajad.

Ripslase arengutsüklis eristatakse üldjuhul kuut arengujärku: muna, kaks vastsejärku, eelnukk, nukk ja täiskasvanud putukas.

Arengu kiirus munast täiskasvanuni sõltub liigist, peremeestaimest, temperatuurist ja teistest keskkonnatingimustest.

Emased munevad munad tavaliselt taimekoesse. Munadest kooruvad liikuvad vastsed, kes alustavad taimel toitumist.

Paljudel ripslaseliikidel liiguvad vanemad vastsed enne nukkumist taime alumistesse osadesse või kasvupinnasesse. See on oluline ka bioloogilise tõrje planeerimisel – kõik kahjuri arengujärgud ei pruugi paikneda taime lehtedel.

Bioloogilise tõrje puhul annab parima tulemuse ennetav tegevus ja ripslaste varajane avastamine.

Röövlestad ja röövlutikad täiendavad üksteist, sest nad võivad toituda ripslase erinevatest arengujärkudest.

Neoseiulus cucumeris

Neoseiulus cucumeris, varasema nimetusega Amblyseius cucumeris, on röövlest, keda kasutatakse laialdaselt ripslaste bioloogiliseks tõrjeks kasvuhoonekultuuridel.

Röövlest toitub peamiselt ripslaste esimese kasvujärgu vastsetest. Seetõttu sobib N. cucumeris hästi ripslaste ennetavasse tõrjesse ja väikese kahjurisurve korral.

Kasurit võib sõltuvalt tootest kasutada taimedele puistatava materjalina või taimedele paigaldatavate kasvatuskotikestena, millest röövlestad levivad järk-järgult kultuurile.

Amblyseius swirskii

Amblyseius swirskii on röövlest, keda kasutatakse ripslaste ja karilaste bioloogiliseks tõrjeks.

Ta toitub muu hulgas ripslaste noortest vastsetest ning karilaste munadest ja noortest vastsejärkudest. Seetõttu on A. swirskii eriti kasulik olukorras, kus ripslased ja karilased esinevad samal kultuuril üheaegselt.

A. swirskii eelistab soojemaid kasvutingimusi ning seda saab kasutada ennetavalt või kahjuri esimeste isendite avastamisel.

Orius majusculus

Orius majusculus on röövlutikas, keda kasutatakse ripslaste bioloogiliseks tõrjeks sageli koos röövlestadega.

Orius'e oluline eelis on võime toituda lisaks noortele vastsetele ka suurematest ripslase vastsetest ja täiskasvanud ripslastest. Seetõttu täiendab röövlutikas hästi röövlestade tööd.

Orius majusculus on päevapikkuse suhtes tundlik ning tema edukaks kasutamiseks on oluline piisavalt pikk päev või lisavalgustus.

Orius laevigatus

Orius laevigatus on samuti ripslastest toituv röövlutikas, keda kasutatakse professionaalses bioloogilises taimekaitses nii eraldi kui koos röövlestadega.

Röövlutikad otsivad ripslasi aktiivselt taimedelt ja õitest ning söövad erinevaid ripslase arengujärke. Orius laevigatus sobib seetõttu hästi tõrjeprogrammi olukorras, kus ripslaste populatsioon on juba taimel olemas.

Kasuri valikul tuleb arvestada kultuuri, temperatuuri, õhuniiskuse, päevapikkuse, ripslase liigi ja kahjuri arvukusega. Täpne kasutuskogus sõltub kasutatavast tootest ja olukorrast ning selle puhul tuleb järgida kasuri tarnija kasutusjuhendit.

Ripslaste tõrje algab regulaarsest seirest. Kasvuhoones tasub kasutada siniseid liimpüüniseid ning kontrollida regulaarselt õisi, kasvupunkte ja lehtede alakülgi.

Kasvuhoone tuleb hoida võimalikult umbrohupuhtana, sest umbrohud võivad olla ripslastele alternatiivsed peremeestaimed. Samuti tuleb pärast kasvuperioodi eemaldada taimejäänused ja kasvuhoone puhastada.

Bioloogilise tõrje seisukohalt on oluline avastada ripslased võimalikult vara. Kui kahjustus on juba ulatuslik ja populatsioon väga suur, on kasuritega tasakaalu saavutamine keerulisem.