Mis põhjustab ebatavaliselt suurt happesust vatsas?

Põhjuseid on kolm:

1. Vähenenud mäletsemise aktiivsus, mis on tingitud kergesti fermenteeruvate süsivesikute liiast ja efektiivse kiu vähesusest ratsioonis. Tasakaalu leidmine kergesti fermenteeruvate süsivesikute, eelkõige tärklise ja suhkrute ning efektiivse kiu vahel tagab isereguleeruva ja efektiivselt toimiva vatsahappesuse regulatsiooni. Seda mõistavad meie loomakasvatajad hästi ning lehmade mäletsemise jälgimine on saanud nende igapäevseks rutiiniks.

2. Söötade suur puhverdusvõime. Mitte alati ei taga piisav mäletsemine soovitavat vatsa happesust. Praktikas näeme, et sageli on ratsiooni, eelkõige silo suure proteiinisisalduse korral lehmadel kõhud lahti, liiati kui lisaks suurele proteiinisisaldusele on silo ka väikese kuivainesisaldusega. Samas meenutame eelmist aastat, kus maisisilode kuivainesisadused olid väga väikesed ja suuremate maisisilo koguste korral ratsioonis olid lehmadel kõhud samuti lahti. Põhjuseks on see, et ühelt poolt seob proteiin vatsas happeid ja vatsasisu happesuse vähendamiseks vajatakse enam sülge ning teisalt märg ja hapu silo lahjendab süljes oleva puhvri, mille kompenseerimiseks vajatakse jällegi enam sülge.

3. Ebaõige katioonide ja anioonide tasakaal (KAB) ratsioonis. Vatsa happesust mõjutame ka söödaratsiooni mineraalse koostisega, s.o. katioonide ja anioonide omavahelise tasakaaluga, eelkõige tugevate katioonidega nagu naatrium Na⁺⁺ja kaalium K⁺⁺ja tugevate anioonidega nagu kloor Cl ^-- ja väävel S^--. Ratsiooni suur anioonide sisaldus muudab vatsavedeliku happelisemaks, mille neutraliseerimiseks vajatakse jällegi täiendavat süljepuhvrit.

Millised on võimalused söödalisanditega kaasa aidata vatsa ökosüsteemi stabiliseerimisele?

Sellele küsimusele tasub läheneda kahest seisukohast: 1) söödalisandid, mis vähendavad vatsavedeliku happesust ja 2) söödalisandid, mis suurendavad tugevate katioonide ja vähendavad tugevate anioonide sisaldust söödaratsioonis.

Vatsavedeliku happesust vähendavatest lisanditest kasutatakse kõige sagedamini naatrium-vesinik karbonaati, magneesium oksiidi, kaaliumkarbonaati ja kustutamata lupja.

Kõige efektiivsem ja enam kasutatav on siiski söögisooda (NaHCO^3-), mida lisatakse ratsiooni 200-300 g, ekstreemsetel juhtudel kuni 500 g lehma kohta päevas. Liigsest söögisooda söötmisest tuleks siiski hoiduda - see võib muuta vatsakeskkonna ja hiljem kogu organismi liiga aluseliseks. Naatrium-vesinik karbonaat suurendab vatsas osmootset rõhku, LRH absorbtsiooni, vee tarbimist, sülje produktsiooni ja suurendab vedeliku liikumist vatsast peensoolde. Et lisatav söögisooda on olemuselt sama ühend, mis satub süljega vatsa, peetakse seda kõige loomasõbralikumaks vatsapuhvriks.

Peale nimetatud keemiliste ühendite on veel hulgaliselt zootehnilisi lisandeid, mis aitavad vähendada vatsa happesust. Viimastel aastatel leiavad nendest enam kasutamist mitmed pärmseente liigid, eeskätt Saccharomyces cerevisiae ja Megasphaera elsdenii, mis vähendavad piimhappe kogust ja stimuleerivad propioonhappe sünteesi vatsas. Tuleb arvestada sellega, et Eesti turul oleva Saccharomyces cerevisiae toime ei ole kiire, see ilmneb umbes ühe nädala pärast peale söötmise alustamist. Selle toime avaldub eelkõige tärkliserikka ratsiooni korral, kui vatsa pH on langenud alla 5,8 ja vatsa keskkond muutub piimhapet tarbivatele bakteritele ebasobivaks.

Mineraalsetest lisanditest kasutatakse vatsa puhvritena mitmeid suure absorbtsioonivõimega mineraalseid lisandeid, millised baseeruvad kas vulkaanilise päritoluga zeoliitidel või korallilise päritoluga mineraalidel. Need sisaldavad põhiliselt kaltsiumsilikaate, kuid ka mitmeid erinevaid katioone (Ca, Mg, K, Al jt). Poorse struktuuri tõttu seovad nimetatud mineraalsed ühendid ühelt poolt happeid, kuid teisalt muudavad ka vatsakeskkonna aluselisemaks tänu sellele, et vatsavedelikus vabanevad aeglaselt neis sisalduvad katioonid.

Söödaratsiooni happe-aluse tasakaaluga manipuleerimiseks kasutatakse eelkõige söögisoodat, kaltsineeritud soodat (pesusoodat) ja kaaliumkarbonaati (rahva keeles potas). Soovitava KAB saavutamiseks (+200…+300 meqv/kg kuivaines) suurendatakse nimetatud lisanditega kas Na või K sisaldust ning vähendatakse sama ajal Cl ja S sisaldust ratsioonis. Nagu eelpool märgitud, aitavad vatsakeskkonda aluselisemaks muuta ka mitmed mineraalse koostisega lisandid, kuid nende toime sõltub nende lahustuvusest ja ioniseeritavusest vatsavedelikus.

Sisupank

Tarkuseterad

Vahekultuurid

Vaskkelaadiga täiendväetamine

Lüpsihügieen tagab kvaliteetse piima

Kastmisväetised

Kevadine kompleksväetis

Võta maisitärklisest viimast

Maisi toiteväärtus ja seeduvus

Rohumaa ja silo kui piimatootmise alus

Silokile taaskasutus

Teravilja konserveerimisest

Maisisilo ratsioonis

Vatsa ökosüsteem

APP väetis

Dr. Green Prime

Kevadine turgutamine